vulkaan, mille purse on dokumenteeritud 10 000 aasta jooksul Tere, minu nimi on Orhan. Ma elan Sakarya keskosas Adapazar Polaris. ma olen 29 aastat vana ja abielus. Mu naine Arzu on 21 – aastane, abiellusin temaga kokkuleppel 4 aastat tagasi. Mul on kaks tütart, üks on 3 ja teine 1-aastane. Müün kasutatud kaupu oma ettevõttes.
Varsti pärast abiellumist sain teada, et inimene abiellub mitte ainult oma naise, vaid ka perega. Mu äi oli vastupidine ja häbematu inimene. Esiteks kiusas ta oma naist ja kahte last ning siis mind juhuslikel aegadel. Ta oli varem kulutanud palju raha joomisele ja selle tulemusena hakkasid tal tekkima toimetulekuraskused. Maksab mulle aeg-ajalt makstud raha ja kas maksab selle, mida ta hiljaks jääb, või ei maksa üldse. Aga ta oleks ka hoida koju purjus paar ööd nädalas. Ta võttis mu ämma elu pea maha, peksis teda aeg-ajalt.
Mu ämm jooksis varem minema ja tuli meie juurde, kui ta oli pekstud või tõesti ülekoormatud. Ma ütlesin talle: “ema, jäta see mees maha, lahuta, tule siia meie juurde elama!”isegi kui ma seda ütleksin, ei kuulaks ta mind ja hoiaks jälle koduteed. Mu naine vabanes oma isast abielludes. Mu õemees, kes on mu naisest 3 aastat vanem, oli pärast kaheaastast kursust lõpetanud avatud hariduse ja üritas NLKP-ga kohta pääseda ning ta üritas end isa eest päästa.
Kuid kõik need mured lõppesid paar kuud tagasi, kui mu äi suri. Paljude aastate joomise tagajärjel oli tema keha pankrotti läinud. Ta jäi haigeks, viibis mõnda aega haiglas, kuid ei taastunud. Mu ämm nuttis esimestel päevadel abikaasa surma tõttu palju, ta oli kurb. Veel hullem, ta oli tema abikaasa 25 aastat ju. Päevade möödudes tema kurbus aga järk-järgult vähenes ja pärast neljakümneaastaseks saamist peaaegu kadus, ta rõõmustas isegi oma mehe surma üle.
Mu õemees otsustas oma ajateenistuse dekanteerida kõigepealt isa surma tõttu ja seejärel seetõttu, et ta loobus CPSS-i lootusest. Lõpuks, kui ta sõjaväkke läks,jäi mu ämm oma majja üksi.
See oli nädal ja kümme päeva pärast seda, kui mu õemees sõjaväkke lahkus. Olin Facebook kodus ühel õhtul. Mu naine oli terve päeva lastega tegelemisest väsinud ja läks varakult magama. Kell oli 23.00. Ma nägin oma ämma Solmazi veebis. Olin talle paar päeva tagasi ostnud Facebook konto, et ta saaks ühendust võtta oma pojaga, kes läks sõjaväkke. Samuti näitasin teile lühidalt, kuidas seda kasutada. Ma mõtlesin, mida ta tegi Facebook sel tunnil.
Ma ütlesin talle: “ema, ei, mida sa teed?”Ma kirjutasin. Ta kirjutas mulle, et oli kirjavahetuses sõbra nimega Kader, et ta oli Kaderi lapsepõlvesõber, et nad polnud aastaid üksteist näinud, et ta elas Istanbulis. “Noh, olgu!”Ma kirjutasin ja saatsin selle öeldes. Siis pidasin kirjavahetust omaenda sõpradega, kerisin lehti. Pool tundi oli möödas ja ta ütles mulle: “kuidas läheb? Dec.”ta kirjutas. “Mul on kõik korras, kuidas sul läheb?”Kirjutasin vastuseks.
“Mul on kõik korras, mul on hea meel, et saite selle minu jaoks, otsin oma sõpru ja leian…”ta kirjutas. Mu ämm armastas Facebook väga palju, ta tänas mind selle eest. Ta otsis oma sõpru Facebook konto ostsin nii, et ta võiks kohtuda oma poja sõjaväes. Hakkasime rääkima õhust või õigemini kirjavahetusest. Ta küsis mu naise ja laste kohta, ma kirjutasin, et nad magavad. Hüppasime teemast teise. Mu ämm oli põhikooli lõpetanud ja ta oli just arvutiga kohtunud. Kuid ta sai selle väga kiiresti, talle meeldis see.
Meie kirjavahetuse edenedes jõudis teema kuidagi mu äia juurde. Ma ütlesin talle: “Vabandust, aga hea, et mu äi suri, ma pole üldse kurb, ta rikkus su elu üldse ära!”Ma kirjutasin. “Sa räägid tõtt!”ta kirjutas vastuseks. Tema paljude aastate katsumused olid lõppenud abikaasa surmaga. “Nüüdsest on teie aeg, nautige ennast. Inimene tuleb sellesse ellu üks kord, me võime minna oma suvemajja, kui soovite!”kui ma kirjutasin:” Jumal tahab, mu poeg! ta saatis vastuse, öeldes:”.
Minu enda perel oli karasus suvemaja. see oli 2-korruseline villa. Mina, mu isa ja õemees ostsime ühise. Alati, kui olin kättesaadav, ma läheksin Koos Oma Naise ja lastega. Suvel oleksid mu naine ja lapsed kogu aeg koos ema ja isaga. Mitu korda olen oma ämma kutsunud, kuid iga kord ei saatnud ämm oma naist, kes vaidles vastu. Kui meie lapsed sündisid, ta kasutas tulla ja jääda, et aidata mu naine, kuid isegi siis, mu äia kasutatakse kiirenemist tema suu kaudu.
Ta oli sisse loginud Facebook minu vend-in-law sülearvuti. Ma ütlesin talle: “lülitage kaamera sisse!”Ma kirjutasin. Näitasin talle ka, kuidas seda teha, kuid ta kirjutas, et ei saa hakkama. Kirjutasin uuesti ükshaaval, aga, ” ma ei saa aru, poeg, sa võid tulla ja teha seda homme!”ta kirjutas tagasi.
Selleks ajaks, kui meie vestlus läbi sai, oli kell 01:00. Mu ämmal oli probleeme klaviatuuril tippimisega, kuna ta polnud sellega harjunud, nii et meie vestlus võttis väga kaua aega. Kui ma hommikul oma Naisele ütlesin, et olen õhtul tema emaga Facebook ‘ is vestelnud, oli ta üllatunud, kuid ütles siis: “mul on tema üle väga hea meel, mida ta on aastate jooksul kannatanud!” nimetatud.
Pärast sel päeval töölt lahkumist helistasin ämmale. “Ema, kui sa oled vaba, Kas ma võin tulla selle kaameraäri eest hoolitsema?Ma ütlesin. “Ma olen vaba, poeg, tule millal tahad!”kui ta seda ütles, läksin tema koju. Kui ukse avasin, läksin sisse. Äia surmaga oli ämm leidnud lohutust ning see mugavus kajastus tema käitumises ja riietuses.
Kuigi ma olin ämm ja kutsusin teda emaks, oli ta tegelikult minust vaid 13 aastat vanem, ta oli 42. Ta abiellus 17-aastaselt ja sai emaks 18-aastaselt, täpselt nagu mu naine. Kuigi ta oli aastaid kannatanud oma mehe leina all, oli ta siiski noor ja ilus naine. Mu naine sai oma ilu emalt. Olen oma naisega mitu korda tunnistajaks olnud, et neid peetakse õeks, õeks, mitte emaks, tütreks.
Ta oli hijabiga usklik naine, kes oli siseruumides riietumisel ettevaatlik ega avanud minu kõrval pead. Ta kandis alati tumedaid pikki ja kottis mantleid,sidus pea suurte turbanitega. See muudaks ta vanemaks, kui ta sellisel kujul on.
Abikaasa viimastel päevadel hakkas ta seelikute asemel kandma teksaseid, mantlite asemel pikki särke ja tuunikaid ning päikeseprille. Mu naisel oli selles muutuses suur osa. See oli siis, kui mul hakkasid tema vastu esimest korda tekkima muud tunded. Tema muutuv välimus oli põhjustanud ka minu tunnete muutumist. Kuid ikkagi seisis ta nüüd minu ees teises olekus, mitte selles, millega olin harjunud.
Solmaz anne oli teinud oma juuksed luku taga kukliks ja sidunud selle ülaosas väikese salliga. See oli esimene kord, kui ma nägin teda pikk, punakaspruunid juuksed. Tal oli seljas Hall dressipluus. Naine, kes oli alati riietunud varjatult ja kottis, kandis nüüd riietust, mis näitas tema kehakontuure. Ta oli umbes 1,70 pikk, veidi lühem kui mu naine ja tal oli kerge võrk. Tema nahk oli kastanpruun, nagu ka juuksed. Välja arvatud tema suured pruunid silmad ja paksud mustad kulmud, nägi ta välja nagu Sibel Cani koopia.
Tema halli t-särgi ülaosa sobis otse kehale, ei puudu ega liiga palju, kuid sellest piisas rindade näitamiseks. Ma ei teadnudki, et su rind nii suur on. Tundus, et ta ei kandnud rinnahoidjat sees, sest tema nibud olid dressipükste all nähtavad. Ja kui ta kummardus mulle susse andma, nägin ma tema lihavat tagumikku dressipükste all ja aluspükste trükist.
“Mul on kahju, poeg, maja osariik!”ütles ta naeratades. “Ema, Kas ma olen välismaalane, Jumala pärast!”Ma ütlesin, kuid oli kindel, et see pilt on mulle võõras. “Tule sisse, mu poiss!”nii et ta kutsus mind sisse. Olin nüüd oma ämmaga üksi selles majas, kuhu ma polnud kunagi üksi tulnud, kui mu ämm seal oli.
Sülearvuti oli saalis suurel laual. Ma käskisin tal istuda minu kõrval ja vaadata mind, öeldes: “Tule vaata, see on see, mida sa kavatsed teha…”Ta tõmbas tooli üles ja istus maha. Ta jälgis hoolikalt, kui ma näitasin ja rääkisin, küsimuste esitamine mõistmiseks. Peale kaamera küsis ta ka asjade kohta, mida ta arvutis ei teadnud ja tahtis õppida, ning ma selgitasin neid kõiki viisil, millest ta aru saaks.
Lõpuks ütles ta: “Kas saate aru, näidake mulle!”Ma ütlesin ja lükkasin sülearvuti tema ees. Sekkusin, kui ta põnevusest värisevad sõrmed hiire ja klaviatuuri kohal hõljutades vea tegid, kuid sel ajal puudutas mu käsi loomulikult ka tema kätt. Tundus, et solmazi ema kartis alguses ja üritas kätt eemale tõmmata, kuid siis lahkus.
Panin käe hiire käes hoides tema käele ja palusin tal ekraanil vaadata, mida ma teen. Sel hetkel sain aru, et minu sees liigub midagi. See oli minu enda ämm, kelle käest ma kinni hoidsin, kuid see pani mu mehelikkuse tunde paisuma. Ta oli ainult 13 aastat vanem kui mina. Võib-olla sellepärast hoidis mu äi oma naist kogu selle aja minust eemal, see oli see inimväärselt väike vanusevahe meie vahel. Mu äi arvas, et mul võivad tema vastu olla erinevad tunded. Ja nüüd oli selgunud, et tal oli õigus.
Lõpuks on hääbumatu ema saanud ise teha seda, mida ma talle näitasin. “Aitäh, poeg, loodan, et saan pärast seda ise hakkama…”ütles ta väriseva häälega. Huvitaval kombel sain aru, et ta oli täpselt nagu mina. Nagu mina, oli tal piinlik, nägu muutus roosaks.
“Nüüdsest, kui kohtute Tufaniga, lülitate kaamera sisse, nii et näete üksteist!Ma ütlesin. Tufan oli mu õemees. “Jumal tahab, ma igatsen juba oma poja nägu!”ütles ta emotsiooniga. “Me läheme koos vannutamise tseremooniale!”ta muutus veelgi emotsionaalsemaks, kui ma ütlesin. Väljumisel ütles ta: “söö ja mine niimoodi, poeg, kuhu sa nüüd lähed?” nimetatud. “Arzu ootab, Ma ei öelnud talle, et tulen siia…”ta tundus natuke üllatunud, kui ma ütlesin. “Kas sa ei öelnud talle?”küsis ta. “Ei, ma ei teinud seda!”Ma ütlesin uuesti. “Noh, sa tead…”ta ütles vastuseks minu sõnadele, et ta ei nõudnud, et ma jääksin.
Sain välja või õigemini viskasin end vaevu välja. Mul oli oma tunnete pärast nii piinlik, mõtlesin isegi, kui vastik oleks, kui õe mees mu ema suhtes selliseid asju tunneks. Kuid oli ka tõsi, et ma ei saanud ennast aidata.
Ma ei öelnud oma naisele, et tulin tema ema poolelt. Sel õhtul läks mu naine magamistuppa ja pidas emaga telefonis pikka vestlust ning lobises. Minu juurde tulles ütles ta: “mu ema on õppinud kaamerat sisse lülitama!”ütles ta naerdes. Ma arvasin, et ta pidi ütlema, et ma õpetasin, aga mu naine ei maininud seda. “Kuidas ta teada sai?”Küsisin suure uudishimuga. Mu naine ei peatunud sellel, öeldes: “Ma ei tea, ta õppis seda kuskilt…”.
Lapsed väsitasid mu naist palju, nii et hiljuti oli meie seksuaalelu kaotanud oma endise liikuvuse. Mu naine Arzu oli 1,75 pikk ja 55 naela. Tal oli kastanpruun nahk ja juuksed nagu emal. Kuigi tal oli turban seljas, püüdis ta alati riietuda stiilselt ja kaunilt, ta ei kartnud meiki kanda. Kuigi ta oli sünnitanud kaks last, ei olnud tema keha deformeerunud. Mul oleks väga hea meel teda ilusana näha. Meid sidus üksteisega suur armastus.